Mul on üks sõbranna. Ta
on muidu päris tore, kuid olen viimasel ajal täheldanud tema loomuses arenevat
üht isevärki tendentsi – järjest rohkem satub ühiste jututeemade sekka Tallinna
populaar-alternatiivteatrite NO99 ja Von Krahli nimesid, aina suuremad summad
kuluvad sel neiul nimetatud asutuste etenduste piletite peale ning olen saanud
kummaliselt tihti külastuskutseid Kumu uute näituste avamisele. Ega sellest
midagi ei olegi, kuid enamasti lõpevad ühised kultuurinautlused rohkete
Instagrami-piltidega ja vestlusega, kus nenditakse, et „oli ikka art üritus, täiesti perfect“. Kõik. Teatrist on ses suus saanud nimi, Jääaja orava
poolt kummardatava pähkli koor, mis on umbes sama sile kui Fendi käekott ning
mille filigraanne ilu kasvab võrdeliselt laikijate arvuga. KUMU on bränd,
kirjutatuna suurte tähtedega ning pakkudes tulemuslikuna järjest rohkem vormi,
seda pealmist art-emotsiooni, mis
pole isegi päris tunne, vaid pigem kohustuslik heakskiit intelligentsele
meelelahutusele ning mis loob selle tarvitajale sobiva käekotiga sarnaselt
korralikult väljasepistatud kuvandi.
Teisest küljest ei
pruugi üleliigne vormiülistus tähendada ilmtingimata halba, seda enam, et
kunsti-kultuuri väljund on läbi aja ja tsivilisatsiooni püsinud siiski
füüsilisena. Vahet pole, mis idee seal taga peitub – terviklikus mõttes
õnnestunud ja aktsepteeritav kultuurinähtus seisneb praktilises tulemis ehk
maalis, etenduses, laulus. Ehk oleks siinkohal hea ka defineerida kultuur, mida
võib käesoleva mõttekäigu juures mõista kui inimesepoolset esteetilist arengut,
kauneid kunste ja vaimset loomingut ehk seda kõike ilusat, mida kõige
primitiivsem olend igapäevase ellujäämise nimel ei harrastaks. Erisugune
kaunidus on aga eelkõige füüsiliselt tajutav element ning usun siiralt, et pea
igasugune kunst ongi eelkõige loodud mingisuguse puhta ja aistitava emotsiooni
tekitamise eesmärgiga. Nimetagem seda isegi üllaks. Samas ei jää ka kõige
õilsam idee puutumata elementaarsetest serveerimisküsimustest ning nende
eelduseks on algmaterjali kokkupakkimine, toimetamine ja igat muud moodi
söödavamaks muutmine. Tavaliselt kulmineerub see protsess nimega, mingi stiili
ja üldisema imidži tekkega, mis peab ütlema võimalikult vähesega piisavalt
palju ning mis peidabki endas olukorra suurimat paradoksi – kaootilisuse
koondamine on vajalik, et see inimesteni jõuaks, samal ajal kaotab produkt
(nimetagem seda nii) tänu viisakale reformimisele tubli osa oma algupärasest
olemusest ning muutub seega oluliselt pealiskaudsemaks, mis muudab lihtsamaks ka
tarbimise. See pole aga eesmärk iseenesest, sest esteetika pakkumine tuleb
kõige paremini välja tegevuses iseendas, mitte tulemuses ehk produktis, milleni
igasugust kunsti praegusel ajal kergesti taandama kiputakse. Ka Kanti mõtete
järgi on õnnestunuim kunst, mis seisneb protsessis, mängus ning kus naudingut
pakuvad just need olevikulised tegurid, mitte tegevuse refereeringus. Viimane
tähistab esteetika taandarenemist praktilisele kunstile ehk käsitööle, mida
võib mõista ka tarbekunstina ning mis ütleb juba puhtkeeleliselt, et antud
valdkonna pühaks eesmärgiks on olla füüsiliselt kasutatav.
 |
| See on siis, kui Vogue'i ja uute NO99 etenduste pilte hakkab Instagrami juba liiga palju saama. |
Tarbekunstist rääkides
tuleks pilk heita eelkõige kuldsetesse kuuekümnendatesse, popkunsti
tekkimisaega. Viimase eesmärgil polnud üldiselt viga – tuua igapäevaellu veidi
värvi, seda enam, et igapäevaelu täitsid järjest enam poest koju veetava kauba
suurenevad kogused. Kui see veel esteetiliselt ilusamaks teha, võiks antud
sammu normaalsesse heaolusse lausa pühalikuks pidada. Selle kunstivoolu
objektimentaliteedil ei pea aga isegi pikemalt peatuma, sest ilmselge on see
niikuinii; samas tuleb täie tõsidusega mõista aga selle revolutsioonilist jõudu
nihutada kunstimurrangu aeg muidu tavaliselt impressionismilt 20. sajandi
keskpaika. Sest olgem ausad – muidu nii laialt murrangustiiliks peetud
impressionism kujutas endast küll elutruuduse piirimail kõndivat laadi, end
samas oli ühest küljest tegu siiski esteetilise õhkamisega ning teisalt
vähemalt kunstniku jaoks nauditava protsessi (vähemolulise) tulemusena, mis pakkus
kõigele lisaks ka vaatajale aja ja praegust ruumi nihutavat emotsionaalset
kogemust. Popkunsti emotsioon seisneb aga jaheduses. Plekkpurk on külm, aga
Campbelli silt cool. Lõpuks oli areng
kulmineerunud ülimas vaimses tasemes, kus idee maksis kõvasti rohkem sisust
endast. Sest olgem ausalt, keda see supp ikka huvitab? On elus ka paremat suppi
saadud, kuid silt purgil on lihtsalt nii vinge, et peab ikka selle siit
riiulilt võtma ja koju viima, siiski Andy Warhol ja puha. Tehniliselt saab
tarbija paarisaja milliliitri kahtlase väärtusega toidukraami ning
purgikujulise metallitüki omanikuks, kuid milline idee selle kõige taga peidus
on! Kuskil istuv vingete prillide ja muidu I
don’t give a shit – väljanägemisega Warhol, kes on visandanud nimetatud
silti suure hoole ja armastusega, mõeldes muuhulgas just eraldi igale
inimesele, kes selle purgi hiljem koju viib. See, et neid inimesi umbes
miljoneid on ning et eeltoodud härra poleks isegi parima tahtmise juures
jõudunud kõigile neile indiviididele privaatset pühendust välja genereerida,
tarbijale aga korda ei lähe, sest esiteks peame me kõik kunsti siiski
elitaarseks nähtuseks ning teiseks oleme tahes-tahtmata võimetud nägema iseend
suurema süsteemi osana, võttes oma üüratus egoismis siiski kõike isiklikult.
Selles peitub massitarbekunsti geniaalsus – rahuldatud on nii tootja
(kunstnikust ja disainerist turustajani välja) soov materiaalse kasu kui ka
tarbija ihaldus kunstist saadava idee järgi. Loomulikult on küsitavad ka
kunstniku motiivid, kuid ükskõik millise töö eest saadud (vaimne) tunnustus on
mingil tasandil võrreldav materialiseerunud heaolutunnetusega ja kui kunst on
inimese töö, on loomulik, et sooviks on saada oma töö eest kiidetud. Kuid kui
selle töö tulemuse adressaadiks ei ole mitte enam kuninglik perekond (nagu
barokiaegsel Prantsusmaal) või mõni vähe elitaarsem galerii (nagu natuke
hilisemal Prantsusmaal), vaid terve linna- või riigitäis rahvast, on
vähetõenäoline, et iga selle tarbija loodut oskaks ja saakski (kasvõi omamoodi)
lahti mõtestada. Kas sellest midagi kunstniku jaoks muutub, on raske öelda, sest
inimese võimuses ei ole mitte kõigi tunde-ja vaimueluga kursis olla ning seda
ei minevikus ega praegusel sajandil. Vastuvõtja jaoks poleks nagu ka midagi
muutunud, sest muuseumisse ja kinno minnakse nii, nagu seda tehti ka varem.
Kahe poole vahepeal on aga juhtunud midagi ilmselgelt hämarat, sest Goddard’ist
on „tema suurima fänni“ sõnul saanud „see, kes sinna tead-küll-mis-filmi mingi
ilge mõrra sisse kirjutas“ ning kui minnakse vaatama etendust, siis mitte isegi
selle kuuma meesnäitleja sulni hääle tõttu, vaid sellepärast, et sellest pärast
inimestele rääkida.
Kõik eelpool kirjasolev
käib vaid kindlalt väljakujunenud ning kergesti identifitseeritava kontingendi kohta.
Inimkonna õnnistuseks tunneb nad ära kaugelt ning olgugi, et suhtlusvõrgustikud
on röövinud nii mõnegi hinge, pakuvad nad vähemalt võimalust soovimatuid
isikuid oma nähtavatest nimekirjadest eemaldada. Kasutagem seda arukalt. Seniks
aga haakigem end järgmisel muuseumikülastusel sappa mõnele tagasihoidliku
väljanägemisega vanapaarile (diskreetselt, et vältida ebameeldivusi) ning
kuulakem, mida on neil öelda Picasso, kommunismi ja Ülo Soosteri kohta. Sest see
ei cool, vaid lihtsalt väga lahe.
