Üks mõttefragmendike meie igapäevaelust

Ma ei tea, miks minu sees on viha ja mida selle vihaga peale hakata, kuid iga päevaga pettun ma üha enam inimestes ja meie ühiskonnas, eriti peale seda, kui näiteks üks kaunis inimloom saab andeks kõik oma vead ja võlad ainult tänu sellele, et tal on ilus näolapike või kui ta omab üht perfektse kujuga väikest istmikku või on niisama silmale hea vaadata. Ma tean, et kõige lihtsam selgitus asjale olekski kui ütleme lihtsalt, et aga nii see ju on ja nii on see alati olnud ja nii on ka tulevikus, et ainult väline kest on peamiselt see, mis rohkem mõjub, aga ei, kurat võtaks, süsteem on üsnagi perses, aga me võime selle vastu võidelda. See ei ole mingi tavaline äärmiselt subjektiivne nihilisti kaebelaul, see on minu siiras mure, mis tõstatab küsimuse, et kuhu me niimoodi jõuame?

Kord tegime sõbrannaga eksperimendi - läksime baari, kehastades mingit suvalist inimtüüpi, keda tänapäevaelus suure tõenäosusega kõige enam ühiskonnapildis võib kohata. Seega mina võtsin omale lolli-aga-äärmiselt-ilusa-ja-atraktiivse-tibina- rolli ja sõbranna oli üks morn eluheidik, kes vihkas kõiki ja kõike ning pildus oma silmadega inimeste pihta tulesädemeid, olles riietunud üleni musta. Mis ma selle õhtu jooksul õppisin, oli see, et inimesed peavad sind ikkagi ihaldusväärseks ka siis, kui ajad suust välja täielikku iba. Minul oli lõbus, sain enda üle hea pangetäie naerda, aga kurb on see, et naljast on asi kaugel, kui see puudutab reaalsuse kontekste.

Ja muideks ei käi see tegelikult ainult naiste kohta - ka mehed võiksid mõelda selle peale, mis on see, mis nendest isiksuse teeb, kas ilus Rolexi käekell, uhke auto ja Armani pluus või hoopis näiteks hea huumorisoon? Ma ei ütle, et need asjad ei võiks ka käsikäes käia, aga oh inimesed, prioriteedid prioriteedid prioriteedid...

Ühesõnaga: enne, kui valesti asjast aru hakatakse saama, teen selgeks, et ei mõista kedagi hukka. Inimesed ongi erinevad ja arusaamad elust niisamuti. Mart Laar ütles selle kohta hästi, et ideaalid hakkavadki hägustuma ja me peame ise enda jaoks lahti mõtestama, mida see inimideaal meie jaoks tähendab, mille poole püüelda ja mida muuta.

Aga lihtsalt, armas inimene, kes sa seda loed

mine

ja loe mõni raamat läbi

külasta kunstinäitust

või teatrit

kirjuta essee

või mõni väike luuletuski

selle asemel et

teha endast

järjekordne pilt või

osta see

uus pluus või moodne kaelakee 

sealt

H&M-ist.

Kas või ainult täna

Osta kunsti, luuser

Mul on üks sõbranna. Ta on muidu päris tore, kuid olen viimasel ajal täheldanud tema loomuses arenevat üht isevärki tendentsi – järjest rohkem satub ühiste jututeemade sekka Tallinna populaar-alternatiivteatrite NO99 ja Von Krahli nimesid, aina suuremad summad kuluvad sel neiul nimetatud asutuste etenduste piletite peale ning olen saanud kummaliselt tihti külastuskutseid Kumu uute näituste avamisele. Ega sellest midagi ei olegi, kuid enamasti lõpevad ühised kultuurinautlused rohkete Instagrami-piltidega ja vestlusega, kus nenditakse, et „oli ikka art üritus, täiesti perfect“. Kõik. Teatrist on ses suus saanud nimi, Jääaja orava poolt kummardatava pähkli koor, mis on umbes sama sile kui Fendi käekott ning mille filigraanne ilu kasvab võrdeliselt laikijate arvuga. KUMU on bränd, kirjutatuna suurte tähtedega ning pakkudes tulemuslikuna järjest rohkem vormi, seda pealmist art-emotsiooni, mis pole isegi päris tunne, vaid pigem kohustuslik heakskiit intelligentsele meelelahutusele ning mis loob selle tarvitajale sobiva käekotiga sarnaselt korralikult väljasepistatud kuvandi.

Teisest küljest ei pruugi üleliigne vormiülistus tähendada ilmtingimata halba, seda enam, et kunsti-kultuuri väljund on läbi aja ja tsivilisatsiooni püsinud siiski füüsilisena. Vahet pole, mis idee seal taga peitub – terviklikus mõttes õnnestunud ja aktsepteeritav kultuurinähtus seisneb praktilises tulemis ehk maalis, etenduses, laulus. Ehk oleks siinkohal hea ka defineerida kultuur, mida võib käesoleva mõttekäigu juures mõista kui inimesepoolset esteetilist arengut, kauneid kunste ja vaimset loomingut ehk seda kõike ilusat, mida kõige primitiivsem olend igapäevase ellujäämise nimel ei harrastaks. Erisugune kaunidus on aga eelkõige füüsiliselt tajutav element ning usun siiralt, et pea igasugune kunst ongi eelkõige loodud mingisuguse puhta ja aistitava emotsiooni tekitamise eesmärgiga. Nimetagem seda isegi üllaks. Samas ei jää ka kõige õilsam idee puutumata elementaarsetest serveerimisküsimustest ning nende eelduseks on algmaterjali kokkupakkimine, toimetamine ja igat muud moodi söödavamaks muutmine. Tavaliselt kulmineerub see protsess nimega, mingi stiili ja üldisema imidži tekkega, mis peab ütlema võimalikult vähesega piisavalt palju ning mis peidabki endas olukorra suurimat paradoksi – kaootilisuse koondamine on vajalik, et see inimesteni jõuaks, samal ajal kaotab produkt (nimetagem seda nii) tänu viisakale reformimisele tubli osa oma algupärasest olemusest ning muutub seega oluliselt pealiskaudsemaks, mis muudab lihtsamaks ka tarbimise. See pole aga eesmärk iseenesest, sest esteetika pakkumine tuleb kõige paremini välja tegevuses iseendas, mitte tulemuses ehk produktis, milleni igasugust kunsti praegusel ajal kergesti taandama kiputakse. Ka Kanti mõtete järgi on õnnestunuim kunst, mis seisneb protsessis, mängus ning kus naudingut pakuvad just need olevikulised tegurid, mitte tegevuse refereeringus. Viimane tähistab esteetika taandarenemist praktilisele kunstile ehk käsitööle, mida võib mõista ka tarbekunstina ning mis ütleb juba puhtkeeleliselt, et antud valdkonna pühaks eesmärgiks on olla füüsiliselt kasutatav.

See on siis, kui Vogue'i ja uute NO99 etenduste pilte hakkab Instagrami juba liiga palju saama.

Tarbekunstist rääkides tuleks pilk heita eelkõige kuldsetesse kuuekümnendatesse, popkunsti tekkimisaega. Viimase eesmärgil polnud üldiselt viga – tuua igapäevaellu veidi värvi, seda enam, et igapäevaelu täitsid järjest enam poest koju veetava kauba suurenevad kogused. Kui see veel esteetiliselt ilusamaks teha, võiks antud sammu normaalsesse heaolusse lausa pühalikuks pidada. Selle kunstivoolu objektimentaliteedil ei pea aga isegi pikemalt peatuma, sest ilmselge on see niikuinii; samas tuleb täie tõsidusega mõista aga selle revolutsioonilist jõudu nihutada kunstimurrangu aeg muidu tavaliselt impressionismilt 20. sajandi keskpaika. Sest olgem ausad – muidu nii laialt murrangustiiliks peetud impressionism kujutas endast küll elutruuduse piirimail kõndivat laadi, end samas oli ühest küljest tegu siiski esteetilise õhkamisega ning teisalt vähemalt kunstniku jaoks nauditava protsessi (vähemolulise) tulemusena, mis pakkus kõigele lisaks ka vaatajale aja ja praegust ruumi nihutavat emotsionaalset kogemust. Popkunsti emotsioon seisneb aga jaheduses. Plekkpurk on külm, aga Campbelli silt cool. Lõpuks oli areng kulmineerunud ülimas vaimses tasemes, kus idee maksis kõvasti rohkem sisust endast. Sest olgem ausalt, keda see supp ikka huvitab? On elus ka paremat suppi saadud, kuid silt purgil on lihtsalt nii vinge, et peab ikka selle siit riiulilt võtma ja koju viima, siiski Andy Warhol ja puha. Tehniliselt saab tarbija paarisaja milliliitri kahtlase väärtusega toidukraami ning purgikujulise metallitüki omanikuks, kuid milline idee selle kõige taga peidus on! Kuskil istuv vingete prillide ja muidu I don’t give a shit – väljanägemisega Warhol, kes on visandanud nimetatud silti suure hoole ja armastusega, mõeldes muuhulgas just eraldi igale inimesele, kes selle purgi hiljem koju viib. See, et neid inimesi umbes miljoneid on ning et eeltoodud härra poleks isegi parima tahtmise juures jõudunud kõigile neile indiviididele privaatset pühendust välja genereerida, tarbijale aga korda ei lähe, sest esiteks peame me kõik kunsti siiski elitaarseks nähtuseks ning teiseks oleme tahes-tahtmata võimetud nägema iseend suurema süsteemi osana, võttes oma üüratus egoismis siiski kõike isiklikult. Selles peitub massitarbekunsti geniaalsus – rahuldatud on nii tootja (kunstnikust ja disainerist turustajani välja) soov materiaalse kasu kui ka tarbija ihaldus kunstist saadava idee järgi. Loomulikult on küsitavad ka kunstniku motiivid, kuid ükskõik millise töö eest saadud (vaimne) tunnustus on mingil tasandil võrreldav materialiseerunud heaolutunnetusega ja kui kunst on inimese töö, on loomulik, et sooviks on saada oma töö eest kiidetud. Kuid kui selle töö tulemuse adressaadiks ei ole mitte enam kuninglik perekond (nagu barokiaegsel Prantsusmaal) või mõni vähe elitaarsem galerii (nagu natuke hilisemal Prantsusmaal), vaid terve linna- või riigitäis rahvast, on vähetõenäoline, et iga selle tarbija loodut oskaks ja saakski (kasvõi omamoodi) lahti mõtestada. Kas sellest midagi kunstniku jaoks muutub, on raske öelda, sest inimese võimuses ei ole mitte kõigi tunde-ja vaimueluga kursis olla ning seda ei minevikus ega praegusel sajandil. Vastuvõtja jaoks poleks nagu ka midagi muutunud, sest muuseumisse ja kinno minnakse nii, nagu seda tehti ka varem. Kahe poole vahepeal on aga juhtunud midagi ilmselgelt hämarat, sest Goddard’ist on „tema suurima fänni“ sõnul saanud „see, kes sinna tead-küll-mis-filmi mingi ilge mõrra sisse kirjutas“ ning kui minnakse vaatama etendust, siis mitte isegi selle kuuma meesnäitleja sulni hääle tõttu, vaid sellepärast, et sellest pärast inimestele rääkida.

Kõik eelpool kirjasolev käib vaid kindlalt väljakujunenud ning kergesti identifitseeritava kontingendi kohta. Inimkonna õnnistuseks tunneb nad ära kaugelt ning olgugi, et suhtlusvõrgustikud on röövinud nii mõnegi hinge, pakuvad nad vähemalt võimalust soovimatuid isikuid oma nähtavatest nimekirjadest eemaldada. Kasutagem seda arukalt. Seniks aga haakigem end järgmisel muuseumikülastusel sappa mõnele tagasihoidliku väljanägemisega vanapaarile (diskreetselt, et vältida ebameeldivusi) ning kuulakem, mida on neil öelda Picasso, kommunismi ja Ülo Soosteri kohta. Sest see ei cool, vaid lihtsalt väga lahe.

Lend

Loodud Richard Bachi teose "Jonathan Livingston merikajakas" ainetel. 

Video/montaaž: DeLta
Tants: Maa, Lee Kunlun, Elis-Eva Lepa, külaline
Hääl: Henri V
Muusika: Arvo Pärt

 "Mul on tiivad kuldpaberist. Klaasist, merelainetest, mälestustest. Mul on tiivad naerupisaratest ja päiksekiirtest, mul on tiivad õnnest ja kurbusest, elust ja surmast, tuulest ja tähtedest. Mul on tiivad kosmosetolmust, millega lendan kõrgele ja nii kõrgele, et kõik maailma ilusad uksed jäävad minu selja taha. 
Minu keha on tiivaotsast tiivaotsani vaid mõtete magushapu maitse, sest nagu ka paradiis pole üldse mingi paik, olen ka mina vaid hing; mul on rinnus tukslev süda, ma tõusen üles taevapiirini ja laskun siis järsu tuulehoona alla mere vahutava rahu poole. 
Ja kui päike tõuseb, lasen end pehme plagina saatel tühjusesse kanda."

Jõulupohmell

Arvan, et jõulud ei tohiks olla aeg, mil me ei tee ühtegi enekat (pilt iseendast), sealhulgas peame pildi tegema ka enda toidust.
Et kõik püsiksid trendidega kaasas, siis "Vaikiv mina" ütleb MIDA ja KUIDAS teha.

Kuna uueks trendiks on mahetoidud, siis jõuluprae peaksid kõik ise kodus tegema. Pilti ei tohi teha ahjus käinud lihast, vaid värskest, veel valmimata lihast.
Näiteks:

Mina lisaksin meeldimiste saamiseks veel filtri ja raami (et saavutada ülemaailmselt kuulsust peaksite panema ka paar silti külge, näiteks: #x-mas #estonia #sheep #yolo #sway #many #money # omg #kjuut etc.):

Kui fotod on tehtud, siis peaks minema nülgimiseks. Ning, et protsess liiga igavaks ei läheks, peaks ka sellest paar pilti tegema.
Pärast nülgimist oleks vaja ka  soolikad välja lasta, aga mina soovitaksin siia sisse tuua natukene Hispaania kultuuri. Nülitud kehaga oleks hea lastel piñata't mängida, siis ei pea pärast liha ise pehmemaks peksma. Samas kui ise oled juba piisavalt purjus, võid lapsed kõrvale lükata ning ise kurika kätte võtta.


Ilusat jõuluaega
Vaikiv mina

Suur rasvane küsimärk

Mäletad kui tegid viimati pilti, et hetke mäletada, mitte filter peale panna?
Mäletad kui helistasid vanaisale, et öelda head, mitte raha küsida?
Mäletad kui pakkusid rasedale naisele istet?
Mäletad kui nägid ilus välja, sest olid õnnelik, mitte kolme hunnitu meigi kihiga?
Mäletad kui keegi palus sult abi ja sa ei oodanud midagi vastu?
Mäletad kui mõtlesid sama palju või rohkem, kui rääkisid?


Mäletad kui sa veel persevest ei olnud?
Ei?
Ma ka mitte.

Ma vaikin

...

2

elu on
õige vilets olnud
lapsepõlvest peale, sest
raha polnud olid ainult mustsõstrad
vana trükk Lutsu ja sõber, kes
muga ei abiellunudki
läks hoopis volikokku

sain suuremaks ja
raha ikka polnud, tõde mitte
õigust jäi ülegi

praegu aastal kolmteist
kopikatega
gregooriuse kalendri järgi
raha ootan ikka veel mitte ei
mõista
kust tuleb kümme liitrit puhast
elaniku kohta
ise jõin ühe korra
ühe korra
selle vennaga Sirbi toimetusest
küsis suitsu ka
mul ei olnud
aga vähemalt jäi hääl
nimbusena pää kohal’ heljuma
oo päevi

varsti üsna kohe
pole ikka raha on vaid
valede inimeste käes
valel ajal vales kohas
vale
tallan valge kultuurkihina
selle kontsapleki all
ära

eluraisad

Number 1 

Ma olen ilus olen päris nunnu ja
pehme ka.
Teen enda näost umbes nelisada pilti panen instagrammi
valin cooli filtri ja sada laiki käes näe
Käisin kallikesega eile Komeedis söömas
ja pärast läksime Katusekohvikusse tegime vessi ja hästi palju pilte
loomulikult
panin facebooki tegin chek in'i ka ära
Taur laikis
Kenno, Kaur, ja Madis ka
Kelly kommenteeris, et mine pekki kui ilus.
Olen räigelt hot ja ma tean seda ise ka
kannan ainult punast huulepulka teen mõnikord harva pidudel suitsu
ma ei tea kes see Poe ega Camus ega Goethe on
ühe korra lugesin mingit Hessyt või midagi ma ei mäleta mingi hundijutt oli
veits hustle väga ei saanud aru
aga üldiselt vaatan netist ainult sisukokkuvõtte korraks üle
sest ma olen ju ilus
ja vähemalt kuuskümmend inimest laigib mu uut pilti, bitch!
Kõnnin mööda poeavenüüsid sünnitades kadedust ja kahetsusi
hüppan korra sealt ilumaailmast ka sisse
meik on maha tulnud veits iu
Kõik mehed vaadake mind siis mu karvane boyfriend läheb täkku täis
ma ei tunne vaimselt mitte kedagi ära ei võta vastu mitte kellegi eitusi ja jaatusi
olen ainult ise mõtlen
iseendaga
iseendast.

Vaikiv manifest

Tere, armas ja mitte nii armas kaaskannataja.

Mina olen Vaikiv mina, meie oleme Vaikiv meie ja käesolevaga tõotame, käsi surutud temporaalsagarale, pidada kõigis oma tegemistes kinni järgnevas kuues artiklis sätestatud eetilistest ja mitteühiskonnavaenulikest normidest.

1.Toetada eesti kultuuri jätkusuutlikku arengut enda alkoholi- ja sigaretiostudega.

2. Mõtelda niiviisi, et selle tulemusena tahaks meiega magada kõik inimkonna ajaloos fikseeritud filosoofid.

3. Mitte kunagi eksida Friedrich Nietzsche perekonnanime kirjutamisega.

4. Tuua kohalikku karidele jooksnud kultuuriruumi rohkem loomingulisi protsesse.

5. Olla meie ühiskondliku allakäigu oludes tasa ja vaikselt, et katta kinni stereotüüpide ja lihtsalt tüüpide poolt loodud ebavajalik mula. 
6. Luua irratsionaalseid ja ebaloogilisi teoseid, lõputult.

Me oleme mõeldud neile, kes tunnevad oma kontides pulbitsemas liigset kultuuritust ja ühiskondlike olude poolt kehtestatud termineid. Me oleme mõeldud neile, kes tahavad, mõtlevad, otsivad ja ootavad. Me oleme mõeldud neile, kes soovivad elada, mitte ainult võtta ruumi. Me oleme mõeldud hullumeelsetele.

Ja me vaikime.

Alla kirjutanud

Maa
Lee Kunlun
DeLta
Elis-Eva Lepa

20. november 2013. a