Osta kunsti, luuser

Mul on üks sõbranna. Ta on muidu päris tore, kuid olen viimasel ajal täheldanud tema loomuses arenevat üht isevärki tendentsi – järjest rohkem satub ühiste jututeemade sekka Tallinna populaar-alternatiivteatrite NO99 ja Von Krahli nimesid, aina suuremad summad kuluvad sel neiul nimetatud asutuste etenduste piletite peale ning olen saanud kummaliselt tihti külastuskutseid Kumu uute näituste avamisele. Ega sellest midagi ei olegi, kuid enamasti lõpevad ühised kultuurinautlused rohkete Instagrami-piltidega ja vestlusega, kus nenditakse, et „oli ikka art üritus, täiesti perfect“. Kõik. Teatrist on ses suus saanud nimi, Jääaja orava poolt kummardatava pähkli koor, mis on umbes sama sile kui Fendi käekott ning mille filigraanne ilu kasvab võrdeliselt laikijate arvuga. KUMU on bränd, kirjutatuna suurte tähtedega ning pakkudes tulemuslikuna järjest rohkem vormi, seda pealmist art-emotsiooni, mis pole isegi päris tunne, vaid pigem kohustuslik heakskiit intelligentsele meelelahutusele ning mis loob selle tarvitajale sobiva käekotiga sarnaselt korralikult väljasepistatud kuvandi.

Teisest küljest ei pruugi üleliigne vormiülistus tähendada ilmtingimata halba, seda enam, et kunsti-kultuuri väljund on läbi aja ja tsivilisatsiooni püsinud siiski füüsilisena. Vahet pole, mis idee seal taga peitub – terviklikus mõttes õnnestunud ja aktsepteeritav kultuurinähtus seisneb praktilises tulemis ehk maalis, etenduses, laulus. Ehk oleks siinkohal hea ka defineerida kultuur, mida võib käesoleva mõttekäigu juures mõista kui inimesepoolset esteetilist arengut, kauneid kunste ja vaimset loomingut ehk seda kõike ilusat, mida kõige primitiivsem olend igapäevase ellujäämise nimel ei harrastaks. Erisugune kaunidus on aga eelkõige füüsiliselt tajutav element ning usun siiralt, et pea igasugune kunst ongi eelkõige loodud mingisuguse puhta ja aistitava emotsiooni tekitamise eesmärgiga. Nimetagem seda isegi üllaks. Samas ei jää ka kõige õilsam idee puutumata elementaarsetest serveerimisküsimustest ning nende eelduseks on algmaterjali kokkupakkimine, toimetamine ja igat muud moodi söödavamaks muutmine. Tavaliselt kulmineerub see protsess nimega, mingi stiili ja üldisema imidži tekkega, mis peab ütlema võimalikult vähesega piisavalt palju ning mis peidabki endas olukorra suurimat paradoksi – kaootilisuse koondamine on vajalik, et see inimesteni jõuaks, samal ajal kaotab produkt (nimetagem seda nii) tänu viisakale reformimisele tubli osa oma algupärasest olemusest ning muutub seega oluliselt pealiskaudsemaks, mis muudab lihtsamaks ka tarbimise. See pole aga eesmärk iseenesest, sest esteetika pakkumine tuleb kõige paremini välja tegevuses iseendas, mitte tulemuses ehk produktis, milleni igasugust kunsti praegusel ajal kergesti taandama kiputakse. Ka Kanti mõtete järgi on õnnestunuim kunst, mis seisneb protsessis, mängus ning kus naudingut pakuvad just need olevikulised tegurid, mitte tegevuse refereeringus. Viimane tähistab esteetika taandarenemist praktilisele kunstile ehk käsitööle, mida võib mõista ka tarbekunstina ning mis ütleb juba puhtkeeleliselt, et antud valdkonna pühaks eesmärgiks on olla füüsiliselt kasutatav.

See on siis, kui Vogue'i ja uute NO99 etenduste pilte hakkab Instagrami juba liiga palju saama.

Tarbekunstist rääkides tuleks pilk heita eelkõige kuldsetesse kuuekümnendatesse, popkunsti tekkimisaega. Viimase eesmärgil polnud üldiselt viga – tuua igapäevaellu veidi värvi, seda enam, et igapäevaelu täitsid järjest enam poest koju veetava kauba suurenevad kogused. Kui see veel esteetiliselt ilusamaks teha, võiks antud sammu normaalsesse heaolusse lausa pühalikuks pidada. Selle kunstivoolu objektimentaliteedil ei pea aga isegi pikemalt peatuma, sest ilmselge on see niikuinii; samas tuleb täie tõsidusega mõista aga selle revolutsioonilist jõudu nihutada kunstimurrangu aeg muidu tavaliselt impressionismilt 20. sajandi keskpaika. Sest olgem ausad – muidu nii laialt murrangustiiliks peetud impressionism kujutas endast küll elutruuduse piirimail kõndivat laadi, end samas oli ühest küljest tegu siiski esteetilise õhkamisega ning teisalt vähemalt kunstniku jaoks nauditava protsessi (vähemolulise) tulemusena, mis pakkus kõigele lisaks ka vaatajale aja ja praegust ruumi nihutavat emotsionaalset kogemust. Popkunsti emotsioon seisneb aga jaheduses. Plekkpurk on külm, aga Campbelli silt cool. Lõpuks oli areng kulmineerunud ülimas vaimses tasemes, kus idee maksis kõvasti rohkem sisust endast. Sest olgem ausalt, keda see supp ikka huvitab? On elus ka paremat suppi saadud, kuid silt purgil on lihtsalt nii vinge, et peab ikka selle siit riiulilt võtma ja koju viima, siiski Andy Warhol ja puha. Tehniliselt saab tarbija paarisaja milliliitri kahtlase väärtusega toidukraami ning purgikujulise metallitüki omanikuks, kuid milline idee selle kõige taga peidus on! Kuskil istuv vingete prillide ja muidu I don’t give a shit – väljanägemisega Warhol, kes on visandanud nimetatud silti suure hoole ja armastusega, mõeldes muuhulgas just eraldi igale inimesele, kes selle purgi hiljem koju viib. See, et neid inimesi umbes miljoneid on ning et eeltoodud härra poleks isegi parima tahtmise juures jõudunud kõigile neile indiviididele privaatset pühendust välja genereerida, tarbijale aga korda ei lähe, sest esiteks peame me kõik kunsti siiski elitaarseks nähtuseks ning teiseks oleme tahes-tahtmata võimetud nägema iseend suurema süsteemi osana, võttes oma üüratus egoismis siiski kõike isiklikult. Selles peitub massitarbekunsti geniaalsus – rahuldatud on nii tootja (kunstnikust ja disainerist turustajani välja) soov materiaalse kasu kui ka tarbija ihaldus kunstist saadava idee järgi. Loomulikult on küsitavad ka kunstniku motiivid, kuid ükskõik millise töö eest saadud (vaimne) tunnustus on mingil tasandil võrreldav materialiseerunud heaolutunnetusega ja kui kunst on inimese töö, on loomulik, et sooviks on saada oma töö eest kiidetud. Kuid kui selle töö tulemuse adressaadiks ei ole mitte enam kuninglik perekond (nagu barokiaegsel Prantsusmaal) või mõni vähe elitaarsem galerii (nagu natuke hilisemal Prantsusmaal), vaid terve linna- või riigitäis rahvast, on vähetõenäoline, et iga selle tarbija loodut oskaks ja saakski (kasvõi omamoodi) lahti mõtestada. Kas sellest midagi kunstniku jaoks muutub, on raske öelda, sest inimese võimuses ei ole mitte kõigi tunde-ja vaimueluga kursis olla ning seda ei minevikus ega praegusel sajandil. Vastuvõtja jaoks poleks nagu ka midagi muutunud, sest muuseumisse ja kinno minnakse nii, nagu seda tehti ka varem. Kahe poole vahepeal on aga juhtunud midagi ilmselgelt hämarat, sest Goddard’ist on „tema suurima fänni“ sõnul saanud „see, kes sinna tead-küll-mis-filmi mingi ilge mõrra sisse kirjutas“ ning kui minnakse vaatama etendust, siis mitte isegi selle kuuma meesnäitleja sulni hääle tõttu, vaid sellepärast, et sellest pärast inimestele rääkida.

Kõik eelpool kirjasolev käib vaid kindlalt väljakujunenud ning kergesti identifitseeritava kontingendi kohta. Inimkonna õnnistuseks tunneb nad ära kaugelt ning olgugi, et suhtlusvõrgustikud on röövinud nii mõnegi hinge, pakuvad nad vähemalt võimalust soovimatuid isikuid oma nähtavatest nimekirjadest eemaldada. Kasutagem seda arukalt. Seniks aga haakigem end järgmisel muuseumikülastusel sappa mõnele tagasihoidliku väljanägemisega vanapaarile (diskreetselt, et vältida ebameeldivusi) ning kuulakem, mida on neil öelda Picasso, kommunismi ja Ülo Soosteri kohta. Sest see ei cool, vaid lihtsalt väga lahe.