Üks mõttefragmendike meie igapäevaelust

Ma ei tea, miks minu sees on viha ja mida selle vihaga peale hakata, kuid iga päevaga pettun ma üha enam inimestes ja meie ühiskonnas, eriti peale seda, kui näiteks üks kaunis inimloom saab andeks kõik oma vead ja võlad ainult tänu sellele, et tal on ilus näolapike või kui ta omab üht perfektse kujuga väikest istmikku või on niisama silmale hea vaadata. Ma tean, et kõige lihtsam selgitus asjale olekski kui ütleme lihtsalt, et aga nii see ju on ja nii on see alati olnud ja nii on ka tulevikus, et ainult väline kest on peamiselt see, mis rohkem mõjub, aga ei, kurat võtaks, süsteem on üsnagi perses, aga me võime selle vastu võidelda. See ei ole mingi tavaline äärmiselt subjektiivne nihilisti kaebelaul, see on minu siiras mure, mis tõstatab küsimuse, et kuhu me niimoodi jõuame?

Kord tegime sõbrannaga eksperimendi - läksime baari, kehastades mingit suvalist inimtüüpi, keda tänapäevaelus suure tõenäosusega kõige enam ühiskonnapildis võib kohata. Seega mina võtsin omale lolli-aga-äärmiselt-ilusa-ja-atraktiivse-tibina- rolli ja sõbranna oli üks morn eluheidik, kes vihkas kõiki ja kõike ning pildus oma silmadega inimeste pihta tulesädemeid, olles riietunud üleni musta. Mis ma selle õhtu jooksul õppisin, oli see, et inimesed peavad sind ikkagi ihaldusväärseks ka siis, kui ajad suust välja täielikku iba. Minul oli lõbus, sain enda üle hea pangetäie naerda, aga kurb on see, et naljast on asi kaugel, kui see puudutab reaalsuse kontekste.

Ja muideks ei käi see tegelikult ainult naiste kohta - ka mehed võiksid mõelda selle peale, mis on see, mis nendest isiksuse teeb, kas ilus Rolexi käekell, uhke auto ja Armani pluus või hoopis näiteks hea huumorisoon? Ma ei ütle, et need asjad ei võiks ka käsikäes käia, aga oh inimesed, prioriteedid prioriteedid prioriteedid...

Ühesõnaga: enne, kui valesti asjast aru hakatakse saama, teen selgeks, et ei mõista kedagi hukka. Inimesed ongi erinevad ja arusaamad elust niisamuti. Mart Laar ütles selle kohta hästi, et ideaalid hakkavadki hägustuma ja me peame ise enda jaoks lahti mõtestama, mida see inimideaal meie jaoks tähendab, mille poole püüelda ja mida muuta.

Aga lihtsalt, armas inimene, kes sa seda loed

mine

ja loe mõni raamat läbi

külasta kunstinäitust

või teatrit

kirjuta essee

või mõni väike luuletuski

selle asemel et

teha endast

järjekordne pilt või

osta see

uus pluus või moodne kaelakee 

sealt

H&M-ist.

Kas või ainult täna