PEAAEGU ARVUSTUS: T. Vermes "Ta on tagasi"

Pole olemas just palju internetilehekülgi, mis mulle enam-vähem tingimusteta meeldiks. Suurem osa neist on halva ülesehituse (terve Google-süsteem), lollakate lisadega (Facebook) või lihtsalt mõttetud (sisesta isetegevuslikult). Kui nimetada aga üks veebileht, mis mulle alati pinget pakub, on selleks Goodreads, sest lisaks sellele, et seda virtuaalse raamatukoguna järgmiste lugemiste jaoks külastada saab, näeb seal ka lahti rullumas kõige vingemaid verbaalseid kakluseid pea iga maailma ajaloo vältel välja antud köite üle. Vermesi "Ta on tagasi" on selle musternäidiseks, sest kui tihti juhtub, et raamat on juhuslikult liiga igav või tundmatu või köidab ainult neid kümmet fetišivenda, kelle kireks on viktoriaanlikesse rõivastesse mähitud vampiirratsanike higised ööd homoseksuaalsuse tähe all (sest selline on päriselt ka olemas) ning ei pälvi seetõttu nii suurt tähelepanu, ei jäta raamat, mille kaanel on kujutatud (diskreetselt või mitte eriti) Hitleri juuksepiiri ja vuntsi, külmaks mitte kedagi. See rajab aga suurepärase pinnase potentsiaalse Goodreads-battle'i arenguks ning kui kasutada raamatu peategelaseks olnud persooni sõnu, siis võimaluse ka (sedapuhku sõnaliselt) "üksteisele 8,8-se Flakiga peale tõmmata".

Vähemalt soenguga oli härral kõik korras.

Alustagem aga algusest. Kaas näeb välja minimalistlik ja ohtlik, lehekülgi 326. Hind Rahva Raamatus 19,99 eurot, keskmine hinnang Goodreads'is 3,62. Vihaseid saksa naisi, kes nimetavad oma huvide all muuhulgas ära "Mein Kampfi", esimesel kommentaarilehel täpselt üks. Ülejäänud hinded jagunevad suures osas neljadeks ja viiteks ning see illustreerib hästi selle teose puhul laialt kehtivat üldmõtet: seda saab kas armastada või vihata. Vahepealset varianti vaat et ei ole. Ühest küljest on see suurepärane satiir, mis käib käsikäes ajaloolise sotsiaalkatsetusega, teisest aga miljonite inimeste haavade lahtikiskumine. Otsene, vahetu ning sama Schrödingerlik kui sündinud lapse ja viiskümmend aastat tagasi maetud keha jäänuste vastandamine. Ning see ei ole tegelikult vale, sest mõlemad pooled ongi selles raamatus adekvaatselt esindatud; küsimus on vaid selles, milliste sildadega neid kirjanduslikke Budat ja Pesti ühendada. Isiklikult andsin selle rolli raamatu lugemisel tõusvas joones süvenevale õudustundele, mis jättis asjale juurde sürrealistliku maigu. Sest algus oli tore. Autori poolt kasutatud kuiv huumor, lakooniline asjalikkus ning pildikesed, mis kinnitasid lugejale tänapäevase maailma lollust, olid enam kui asjakohased. Lugeda oli tore ja naljakas ning seda vaid ühel põhjusel: vastupidiselt tagakaanel olnud hoiatusele polnud kuni mingi ajahetkeni võimalik uskuda, et see päriselt ka toimub. Leheküljeni n oli mõnus jälgida tegelaskuju, kes liikus meile tavapärases keskkonnas kohmakalt otsekui liiga suurtesse teksadesse pistetud kergelt koltunud figuur, kes näeb igas tehnoloogilises vahendis suurepärast võimalust massipropaganda levitamiseks ning keda võib seetõttu võtta kui Charlie Chaplinit või seda lihaselist ja röökiva naeruga tegelast digitaalselt taastatud Disney filmist. Värvivahe kadumisel, teksade vahetumisel ülikonnaga ning mõistmisel, et vähemalt fiktsionaalselt võib minevik olla tulevik, hakkasid tööle aga ka (vähemalt selles konfliktis) siiani neutraalseks jäänud hammasrattad, sest ei, statistikat ja inimloomust arvesse võttes võib väita, et mitte paljud selle raamatu lugejatest ei tea, mis tunne on olla juut neljakümnendate Saksamaal. Kaugemalegi minnes võtan vabaduse ka eeldada, et isegi kui nad oleksid sel ajal ja ses keskkonnas elanud, kuulunuks nad suure tõenäosusega nende sekka, kelle maised jäänuseid ei tulnud pärast mingi maalapi või korstnalõõri keemilise koostise seast otsida. See omakorda tagas ka kogu esialgse neutraalse lõbususe, sest mingi piirini ei ohusta toimuv lugejat mitte kuidagi. Kui korraga avaneb aga võimalus haavatavusele, kui muidu minevikku jäänud abstraktsed teod saavad teisendatud praegusesse aega ning mis kohanduvad inimõiguste, feminismi ja arvuti-telefoni-muude heade asjade temaatikaga, läheb ohutuleke põlema ning see ongi võib-olla oluline. Sest ei, teema "juudid" ei ole naljakas. Kui see midagi üldse on, siis ehk natuke kulunud. Hitler, kes kasutab telekat särgihoidjana, sest muud ta ei oska, võib-olla on natuke naljakas, vähemalt sellise visualiseeringuna, aga see ei ole see, mispärast seda raamatut lugema peaks. Ma ei hakka rääkima sellest, et ajalugu kordub, sest et kui lähtuda lineaarsest ajakäsitlusest, on see juba fundamentaalselt vale, aga küll väljendub ses enam kui hästi mõte kontekstist ja selle välisusest ning kuidas see mõjutab inimest mingi dimensioonidevahelise hustle'i puhul. Ning et kui seda isegi ei ole, siis äkki ikkagi on ja et selle kokkupõrkega oleks kõigest hoolimata vaja hakkama saada, ükskõik kui õudne see ka ei paistaks.

Kokkuvõttes oli päris vinge raamat. 4/5.

Vaikiv luule

Allen Ginsberg on kahtlemata kõike muud kui tavaline luuletaja. See peamiselt 1960-ndatel tegutsenud avangardistlik poeet on üks häälekamaid isikuid 20. sajandi Ameerika luules, moodustades koos Jack Kerouaci, William S. Burroughsi, Neal Cassady ja veel mõnede boheemlike kirjameestega ühise rühmituse/kirjandusliikumise nimega beat-generation. Helge hõljumine kaoses, Ameerika südaööd udustel ja pulseerivatel tänavatel, bluesilik melanhoolia, pühalikud metafoorid ning alkoholivine on märksõnad, mis ehk iseloomustaksid nende poiste elu ja loomingut kõige paremini. Ginsberg käsitleb oma luules üsnagi intrigeerivaid teemasid - näiteks nagu homoseksualism, ühiskonnakriitika, poliitika - ning seetõttu ei saagi teda pidada tavapäraseks. Nagu Hasso Krull on öelnud: "Ometi pole Ginsberg mitte radikaalne avangardist, vaid pigem suurejooneline sillaehitaja, vana ja uue ühendaja. Tema keelepruuk läbib kõiki kihte arhailisest kõrgstiilist kaasaaegse kõnekeeleni, liites popkultuuri ja moodsa ümbruse virvendused ürgsete ettekujutustega. Ginsberg on korraga romantiline utopist ja humoorikas skeptik, poliitiline luuletaja ja müstik, ennast analüüsiv pihtimusluuletaja ja lõbusasti keelega mängiv värsivemmal."

Niisiis ärge unustage lisada oma luulelaekasse ka mõni väike Ginsberg. Ja vaadake filmi "Kill your darlings."


LÕPP


Mina olen mina, vana Kalasilma-isa, kes sünnitas ilmamere, uss
omaenda kõrvas, madu keerdus ümber puu,
ma istun tamme meele sees ja varjan end roosis, mina tean kui
keegi ärkab, ikka ainult minu surm,
tulge mu juurde kehad, tulge ettekuulutused, tulge kõik
eelaimused, tulge vaimud ja nägemused.
Ma võtan kõik vastu, ma suren vähki, ma heidan igaveseks
kirstu, ma sulen oma silma, ma haihtun
ma langen enda peale lumena talvel, ma veeren suure rattana läbi
vihma, ma vaatan nikkujaid väänlemas,
autokriiskeid, fuuriate bassihäälne mõuramine, mälu tuhmub
ajus, mehed matkivad koeri.
Ma naudisklen naise kõhus, nooruk pingutab oma rindu ja sääri
seksile, türa kerkinud sissepoole.
ujutab oma seemnetega Yini huuli, elajad tantsivad Siiamis, nad
laulavad ooperit Moskvas.
Mu poisid igatsevad videvikus trepimademetel, ma sisenen New
Yorki, ma mängin džässi Chicago Klavessiinil.
Armastuse mis kandis mind viin ma tagasi oma Algupärani,
miski ei lähe kaotsi, ma hõljun oksendaja kohal.
Mind erutab mu surematus, mind erutab see lõpmatus mille
kaotan täringumängus ja matan maha.
Tule poeet jää vait söö minu sõna ja maitse minu suud oma
kõrvas.


KRAL MAJALESI TAGASITULEK


See hõbedane aastapäev palju juukseid läinud mu peast ja mina
olen Mai Kuningas.
Ja kuigi ma olen Mai Kuningas on minu ulud & üleskutsed
praegu keelatud FCC poolt Ameerika raadiolainetel kella
kuuest hommikul keskööni.
Olen Mai Kuningas tulen läbi Taevalaotuse lennates tagasi
nõudma oma paberkrooni.
Ja mina olen Mai Kuningas kõrge vererõhu, suhkruhaiguse,
podagra, Belli paralüüsi, neerukivide & rahulike prillidega
Kandmata enam rumaluse ega tarkuse tobedat krooni tundmata
hirmu lootmata kapitalisti triibulise lipsu & kommunisti
tunkede peale.
Planeedi häving lähima saja aasta jooksul pole naljaasi
Ja mina olen Mai Kuningas tulin tagasi kõiksusesuuruse teemanti
tühja meelega
Ja mina olen Mai Kuningas armastuseta buzerant Kevadel nõrga
meditatsioonipraktikaga
Ja mina olen Mai Kuningas Lugupeetud Brooklyni Inglise
Filoloogia Professor kes laulab
Kõik läind kõik läind kõik üle läind kõik taeva kõrgustesse läind
nüüd vana meel nii Aah!

Eesmärgipärasest projektikultuurist

Viibisin hiljuti ühes hariduslikus kollektiivis, kus pidime kõigi muude ülesannete kõrval võtma end ka hetkeks kokku ning oma hingeelu visuaalse kahedimensioonilise kunsti kaudu väljendama. Ma ei hakka rääkima, kuidas lahendasin nimetatud kohustuse mina (kui pean siiski hilisema huvides mainima, et nautisin seda täiega) ning milline oli valminud tööde keskmine formaat, värvilahendus (valdavalt domineerisid siiski soojad toonid, sellest võiks juba täitsa midagi uut oletada) või sisu, kuid ühel pildil peatuksin siiski pikemalt. Seda sellepärast, et töö muutis eriliseks tekst, mis kattis umbes poole selle pinnast ning mis seisnes ühes hetkel tsiteerimatus ja üsna klišeelikus inglisekeelses lauses, mille sisu kõlas umbes nagu "Kui mul on eesmärk, siis lähen üle laipade, kuni olen pingutusest sama sinine kui need, kellele ma just hetk tagasi kontsaga näkku astusin."

Olgu, vormi poolest oli see lühike, lööv ja midagi sellist, mida ütleks mõni sigarikas ja hästiriietatud õnnestuja kuskil telesaates ning mida siis iga inimene oma igapäevaelus enese universaalse tõena kuulutada saab. Grammatiliselt lihtne, ideoloogiliselt rabav ja üks nendest lausetest, mille puhul teab automaatselt, et nii ongi. Sest eesmärki on vaja. Sest eesmärk on ainus, mis inimlooma kasvõi natukene liigutama paneb ning kui kui tegevust ei saa lõpptulemusena teisendada mingisse abstraktsesse lausesse või kokkuvõttesse, mis tegija haigelt grandioossesse valgusvihku viskab, on see kõik järelikult mõttetu, sest palka selle eest ei saa ning pole ka teiste elusid millegagi valgustada ning tegelikult võib siis selle üldse tegemata jätta.

Eesmärgid võivad üldsuse poolt aktsepteerituna jaguneda mitmesse kasti. Esimese ning kvantiteedilt suurima osa moodustavad nn projektipõhisuse alla kuuluvad eesmärgistatud tegevused, millest lokkab terve veebikeskkond koos kõikvõimalike pildi-ja postituspaikadega ning blogidega; klass kõrgemal asuvad new-age isetegevusraamatud ja muu selline ametlik kraam, aga iseloomustab neid kõiki üks ja seesama omadus - need kirjeldavad muidu tavalisi tegevusi, aga seda eriti eksklusiivse projekti nimetuse all. Õmblesin kleidi - projekt. Käisin loomade varjupaigas kasse toitmas - projekt. Puhastasin ära oma köögikapi - projekt. Ja nii edasi. Iseloomustab neid tavaliselt see, et tegevuse ümber toimunud bürokraatia on põhjalik, kuid mis ei näita mitte seda, kui sisukas see oli, vaid rohkem seda, kui väga tahtis subjekt saada juurde kas feimi või midagi sellist, millele saaks vajadusel tööintervjuul viidata. Ühest küljest on tegu muidugi erikujuga muidu nii levinud kujundiloomisest, sest nagu ka kätekreem muutub eriti ahvatlevaks, kui selle peal on epiteete täis inglisekeelne kiri, näeb ka muidu niru kleit välja parem, kui selle loomine on kaardistatud, pealkirjastatud, iga nurga alt üles pildistatud ning mille juurde on veel lisatud nii põhjalik tekst, et kui seda kaugelt vaadata, jääb mulje, et tegu on Uue Testamendi eriti kokkuhoidliku köitega. Aga lisaks tihedale kirjale on sinna pressitud ka normaalselt egoismi, rahulolu (enesega, mitte nende kassidega) ja kõiki muid inimlikke omadusi, mis selgitavad, miks Pinterest ja muud DIY-keskkonnad nii kuramuse populaarsed on.

Teise suurema osapoole moodustavad need nõndanimetatud kvaliteetsed ja olulisemad eesmärgid. Õigel ajahetkel mainitud kass või kleit võib anda inimesele küll šansi saada mingi vähe parem töökoht või kohting, aga olgem ausad - need asjad lähevad meelest ära ja ei saa loota, et mõni teda selle järgi meenutama jääb. Sest et kui isegi oma asjad pole meeles, siis kuidas saab veel jätta ruumi millelegi, millega sai hakkama keegi teine. Ja nii edasi. Loogiline mõttekäik dikteerib, et seega tuleb püstitada mingi suurem eesmärk, mille edukas täitmine jätab maha veel suurema märgi. Selliseks eesmärgiks on näiteks vanu häid kodanlikke traditsioone järgiv maja. Nagu eramaja. Normaalne ju, sest igaüks tahab maja. Või saada juhiks, keskastme juhiks näiteks. Hea palk ja puha. Läänelik tava näeb aga ette, et selleks, et kuskile ühiskondlikult heakskiidetud positsioonile jõuda, peab roppu vaeva nägema, olema aasta(kümne)id rakkes millegagi, millepärast inimene end iga päevaga aina rohkem vihkama hakkab, ning seda kõike selleks, et ärgata ühel hommikul üles ning avastada, et nüüd ollaksegi õnnelik. Ning järgmisel hetkel avastada, et kõik alluvad tahavad palka ja õigusi ning et maal on seina peal viltu ja auto summuti on leidnud just õige hetke, et alt ära kukkuda, ning et kogu olukorra krooniks on koerarajakas ukseliistu ära närinud. Ning et tegelikult õnne ei tulnud ja selle asemel, et olla eelneva kümne aasta jooksul igal hommikul ärganud ning teinud seda, mis päriselt ka meeltmööda on, avastatakse lihtsalt, et ebameeldiv teekond on ette võetud suuremas osas selleks, et saada hetkeline naudinguimpulss ning siis uuesti püramiidi kõige alumisele astmele kukkuda.

Kolmandasse tulpa lahterdaksin selle paradoksaalse erijuhtumi, mis on natuke mõlemat eelnevat, kuid ometigi kõige kasutum ning selleks on eesmärgipärane meheotsimine. See käib nii, et esmalt läbitakse põhjalik teooriakursus vastava kirjanduse abil, siis otsitakse sobiv ohver (nagu näiteks potentsiaalne riigijuht ja/või tallaalune), hakatakse talle seejärel eelnevate õpingute põhjal ligi ajama, kasutades muuhulgas taktikaid nagu "Stockmanni hakklihareklaami hääletoon", teaduslike katsete tulemusena väljaselgitatud avatud dekolteenööpide arvu ning eriti ilget salarelva nimetusega "õpitud abitus", mille rakendamist ükskõik millise meessoost olendi peal tuleks karistada surmanuhtlusega, sest hoolimata kõigest on ka mehed inimesed ning mitte ükski inimene ei vääri sellist kohtlemist. Protsessi projektiosa võib lugeda lõppenuks pärast ohvri kodustamist; seejärel algab pikk ja teise kategooriasse kuuluv säilitamisosa, kus kuluvad ära oskused kannatada ja püsida vaikselt püramiidi vundamendil, tehes siiski kindlaks, et endine ohver ja nüüdne kaaskannataja istub stabiilselt veelgi sügavamal mudas.

Lihtsalt teha midagi, mis meeldib. Mille protsessist osavõtmine on vaimselt stimuleeriv ja puha ning mis teeb elatavaks tänase, mitte hüpoteetilise homse. Sest see on päris kõva tunne.

"A man who does not understand your silence will probably not understand your words." - E.Hubbard

Unistusi täis on atmosfäär

Tahaksin olla nagu Sveta Grigorjeva-
pikkade juuste ja võimatu iseloomuga.
Tahaksin olla nagu Asko Künnap-
madala hääle ja seksika kehaga.
Tahaksin olla nagu Kaur Riismaa-
purjus keha ja surnud tunnetega
Tahaksin olla nagu Kaur Kender-
vähese raha ja meeletu meelega.

Tahaksin olla nagu (:)kivisildnik,
aga õnneks näeb ta välja nagu mu vananev isa
ja
ilmselt on see kõige lähedam,
mis ma neile kõigile saan.

8. jaanuar ehk lehmapüha

Otsi enda piirkonnast või sõbralistist kõik lehmad ülesse ja kui see kogus ei olnud veel piisav, siis otsi siit ka- leia lehm.

Lehmapüha- see püha on juba üsnagi pika traditsiooniga, nimelt algas see juba enne meie aja arvamist. Vanasti tähendas püha seda, et terve päeva vaadati lehmi ning oodati kuni too sööb, siis oksendab toidu suhu tagasi, uuesti alla neelab ja nõnda edasi. Ning see pidi tooma veel priskemaid lehmi, sest kõigile ju meeldib, kui nende suutäisi jälgitakse.
Kahjuks või õnneks muutub kõik ajas ja ruumis ning nüüd on asi hoopis teistsugune. Nüüd minnakse sõprade, kes ei ole tegelikult väga sõbrad, vaid inimesed, keda peaaegu sallid, profiilile (võib olla ükskõik milline- facebook, twitter, instagram, vide etc) ning terve päeva peab vaatama, kui oluline see inimene enda arust on. Like'i andmisel tõotab järgmisel aastal veel rohkem pilte ja säutse tulla.

Kõike, mis ei tapa (või tapab, vahet ei ole).
Maa.

Üks mõttefragmendike meie igapäevaelust

Ma ei tea, miks minu sees on viha ja mida selle vihaga peale hakata, kuid iga päevaga pettun ma üha enam inimestes ja meie ühiskonnas, eriti peale seda, kui näiteks üks kaunis inimloom saab andeks kõik oma vead ja võlad ainult tänu sellele, et tal on ilus näolapike või kui ta omab üht perfektse kujuga väikest istmikku või on niisama silmale hea vaadata. Ma tean, et kõige lihtsam selgitus asjale olekski kui ütleme lihtsalt, et aga nii see ju on ja nii on see alati olnud ja nii on ka tulevikus, et ainult väline kest on peamiselt see, mis rohkem mõjub, aga ei, kurat võtaks, süsteem on üsnagi perses, aga me võime selle vastu võidelda. See ei ole mingi tavaline äärmiselt subjektiivne nihilisti kaebelaul, see on minu siiras mure, mis tõstatab küsimuse, et kuhu me niimoodi jõuame?

Kord tegime sõbrannaga eksperimendi - läksime baari, kehastades mingit suvalist inimtüüpi, keda tänapäevaelus suure tõenäosusega kõige enam ühiskonnapildis võib kohata. Seega mina võtsin omale lolli-aga-äärmiselt-ilusa-ja-atraktiivse-tibina- rolli ja sõbranna oli üks morn eluheidik, kes vihkas kõiki ja kõike ning pildus oma silmadega inimeste pihta tulesädemeid, olles riietunud üleni musta. Mis ma selle õhtu jooksul õppisin, oli see, et inimesed peavad sind ikkagi ihaldusväärseks ka siis, kui ajad suust välja täielikku iba. Minul oli lõbus, sain enda üle hea pangetäie naerda, aga kurb on see, et naljast on asi kaugel, kui see puudutab reaalsuse kontekste.

Ja muideks ei käi see tegelikult ainult naiste kohta - ka mehed võiksid mõelda selle peale, mis on see, mis nendest isiksuse teeb, kas ilus Rolexi käekell, uhke auto ja Armani pluus või hoopis näiteks hea huumorisoon? Ma ei ütle, et need asjad ei võiks ka käsikäes käia, aga oh inimesed, prioriteedid prioriteedid prioriteedid...

Ühesõnaga: enne, kui valesti asjast aru hakatakse saama, teen selgeks, et ei mõista kedagi hukka. Inimesed ongi erinevad ja arusaamad elust niisamuti. Mart Laar ütles selle kohta hästi, et ideaalid hakkavadki hägustuma ja me peame ise enda jaoks lahti mõtestama, mida see inimideaal meie jaoks tähendab, mille poole püüelda ja mida muuta.

Aga lihtsalt, armas inimene, kes sa seda loed

mine

ja loe mõni raamat läbi

külasta kunstinäitust

või teatrit

kirjuta essee

või mõni väike luuletuski

selle asemel et

teha endast

järjekordne pilt või

osta see

uus pluus või moodne kaelakee 

sealt

H&M-ist.

Kas või ainult täna