Pole olemas just palju internetilehekülgi, mis mulle enam-vähem tingimusteta meeldiks. Suurem osa neist on halva ülesehituse (terve Google-süsteem), lollakate lisadega (Facebook) või lihtsalt mõttetud (sisesta isetegevuslikult). Kui nimetada aga üks veebileht, mis mulle alati pinget pakub, on selleks Goodreads, sest lisaks sellele, et seda virtuaalse raamatukoguna järgmiste lugemiste jaoks külastada saab, näeb seal ka lahti rullumas kõige vingemaid verbaalseid kakluseid pea iga maailma ajaloo vältel välja antud köite üle. Vermesi "Ta on tagasi" on selle musternäidiseks, sest kui tihti juhtub, et raamat on juhuslikult liiga igav või tundmatu või köidab ainult neid kümmet fetišivenda, kelle kireks on viktoriaanlikesse rõivastesse mähitud vampiirratsanike higised ööd homoseksuaalsuse tähe all (sest selline on päriselt ka olemas) ning ei pälvi seetõttu nii suurt tähelepanu, ei jäta raamat, mille kaanel on kujutatud (diskreetselt või mitte eriti) Hitleri juuksepiiri ja vuntsi, külmaks mitte kedagi. See rajab aga suurepärase pinnase potentsiaalse Goodreads-battle'i arenguks ning kui kasutada raamatu peategelaseks olnud persooni sõnu, siis võimaluse ka (sedapuhku sõnaliselt) "üksteisele 8,8-se Flakiga peale tõmmata".
Alustagem aga algusest. Kaas näeb välja minimalistlik ja ohtlik, lehekülgi 326. Hind Rahva Raamatus 19,99 eurot, keskmine hinnang Goodreads'is 3,62. Vihaseid saksa naisi, kes nimetavad oma huvide all muuhulgas ära "Mein Kampfi", esimesel kommentaarilehel täpselt üks. Ülejäänud hinded jagunevad suures osas neljadeks ja viiteks ning see illustreerib hästi selle teose puhul laialt kehtivat üldmõtet: seda saab kas armastada või vihata. Vahepealset varianti vaat et ei ole. Ühest küljest on see suurepärane satiir, mis käib käsikäes ajaloolise sotsiaalkatsetusega, teisest aga miljonite inimeste haavade lahtikiskumine. Otsene, vahetu ning sama Schrödingerlik kui sündinud lapse ja viiskümmend aastat tagasi maetud keha jäänuste vastandamine. Ning see ei ole tegelikult vale, sest mõlemad pooled ongi selles raamatus adekvaatselt esindatud; küsimus on vaid selles, milliste sildadega neid kirjanduslikke Budat ja Pesti ühendada. Isiklikult andsin selle rolli raamatu lugemisel tõusvas joones süvenevale õudustundele, mis jättis asjale juurde sürrealistliku maigu. Sest algus oli tore. Autori poolt kasutatud kuiv huumor, lakooniline asjalikkus ning pildikesed, mis kinnitasid lugejale tänapäevase maailma lollust, olid enam kui asjakohased. Lugeda oli tore ja naljakas ning seda vaid ühel põhjusel: vastupidiselt tagakaanel olnud hoiatusele polnud kuni mingi ajahetkeni võimalik uskuda, et see päriselt ka toimub. Leheküljeni n oli mõnus jälgida tegelaskuju, kes liikus meile tavapärases keskkonnas kohmakalt otsekui liiga suurtesse teksadesse pistetud kergelt koltunud figuur, kes näeb igas tehnoloogilises vahendis suurepärast võimalust massipropaganda levitamiseks ning keda võib seetõttu võtta kui Charlie Chaplinit või seda lihaselist ja röökiva naeruga tegelast digitaalselt taastatud Disney filmist. Värvivahe kadumisel, teksade vahetumisel ülikonnaga ning mõistmisel, et vähemalt fiktsionaalselt võib minevik olla tulevik, hakkasid tööle aga ka (vähemalt selles konfliktis) siiani neutraalseks jäänud hammasrattad, sest ei, statistikat ja inimloomust arvesse võttes võib väita, et mitte paljud selle raamatu lugejatest ei tea, mis tunne on olla juut neljakümnendate Saksamaal. Kaugemalegi minnes võtan vabaduse ka eeldada, et isegi kui nad oleksid sel ajal ja ses keskkonnas elanud, kuulunuks nad suure tõenäosusega nende sekka, kelle maised jäänuseid ei tulnud pärast mingi maalapi või korstnalõõri keemilise koostise seast otsida. See omakorda tagas ka kogu esialgse neutraalse lõbususe, sest mingi piirini ei ohusta toimuv lugejat mitte kuidagi. Kui korraga avaneb aga võimalus haavatavusele, kui muidu minevikku jäänud abstraktsed teod saavad teisendatud praegusesse aega ning mis kohanduvad inimõiguste, feminismi ja arvuti-telefoni-muude heade asjade temaatikaga, läheb ohutuleke põlema ning see ongi võib-olla oluline. Sest ei, teema "juudid" ei ole naljakas. Kui see midagi üldse on, siis ehk natuke kulunud. Hitler, kes kasutab telekat särgihoidjana, sest muud ta ei oska, võib-olla on natuke naljakas, vähemalt sellise visualiseeringuna, aga see ei ole see, mispärast seda raamatut lugema peaks. Ma ei hakka rääkima sellest, et ajalugu kordub, sest et kui lähtuda lineaarsest ajakäsitlusest, on see juba fundamentaalselt vale, aga küll väljendub ses enam kui hästi mõte kontekstist ja selle välisusest ning kuidas see mõjutab inimest mingi dimensioonidevahelise hustle'i puhul. Ning et kui seda isegi ei ole, siis äkki ikkagi on ja et selle kokkupõrkega oleks kõigest hoolimata vaja hakkama saada, ükskõik kui õudne see ka ei paistaks.
Kokkuvõttes oli päris vinge raamat. 4/5.
 |
| Vähemalt soenguga oli härral kõik korras. |
Alustagem aga algusest. Kaas näeb välja minimalistlik ja ohtlik, lehekülgi 326. Hind Rahva Raamatus 19,99 eurot, keskmine hinnang Goodreads'is 3,62. Vihaseid saksa naisi, kes nimetavad oma huvide all muuhulgas ära "Mein Kampfi", esimesel kommentaarilehel täpselt üks. Ülejäänud hinded jagunevad suures osas neljadeks ja viiteks ning see illustreerib hästi selle teose puhul laialt kehtivat üldmõtet: seda saab kas armastada või vihata. Vahepealset varianti vaat et ei ole. Ühest küljest on see suurepärane satiir, mis käib käsikäes ajaloolise sotsiaalkatsetusega, teisest aga miljonite inimeste haavade lahtikiskumine. Otsene, vahetu ning sama Schrödingerlik kui sündinud lapse ja viiskümmend aastat tagasi maetud keha jäänuste vastandamine. Ning see ei ole tegelikult vale, sest mõlemad pooled ongi selles raamatus adekvaatselt esindatud; küsimus on vaid selles, milliste sildadega neid kirjanduslikke Budat ja Pesti ühendada. Isiklikult andsin selle rolli raamatu lugemisel tõusvas joones süvenevale õudustundele, mis jättis asjale juurde sürrealistliku maigu. Sest algus oli tore. Autori poolt kasutatud kuiv huumor, lakooniline asjalikkus ning pildikesed, mis kinnitasid lugejale tänapäevase maailma lollust, olid enam kui asjakohased. Lugeda oli tore ja naljakas ning seda vaid ühel põhjusel: vastupidiselt tagakaanel olnud hoiatusele polnud kuni mingi ajahetkeni võimalik uskuda, et see päriselt ka toimub. Leheküljeni n oli mõnus jälgida tegelaskuju, kes liikus meile tavapärases keskkonnas kohmakalt otsekui liiga suurtesse teksadesse pistetud kergelt koltunud figuur, kes näeb igas tehnoloogilises vahendis suurepärast võimalust massipropaganda levitamiseks ning keda võib seetõttu võtta kui Charlie Chaplinit või seda lihaselist ja röökiva naeruga tegelast digitaalselt taastatud Disney filmist. Värvivahe kadumisel, teksade vahetumisel ülikonnaga ning mõistmisel, et vähemalt fiktsionaalselt võib minevik olla tulevik, hakkasid tööle aga ka (vähemalt selles konfliktis) siiani neutraalseks jäänud hammasrattad, sest ei, statistikat ja inimloomust arvesse võttes võib väita, et mitte paljud selle raamatu lugejatest ei tea, mis tunne on olla juut neljakümnendate Saksamaal. Kaugemalegi minnes võtan vabaduse ka eeldada, et isegi kui nad oleksid sel ajal ja ses keskkonnas elanud, kuulunuks nad suure tõenäosusega nende sekka, kelle maised jäänuseid ei tulnud pärast mingi maalapi või korstnalõõri keemilise koostise seast otsida. See omakorda tagas ka kogu esialgse neutraalse lõbususe, sest mingi piirini ei ohusta toimuv lugejat mitte kuidagi. Kui korraga avaneb aga võimalus haavatavusele, kui muidu minevikku jäänud abstraktsed teod saavad teisendatud praegusesse aega ning mis kohanduvad inimõiguste, feminismi ja arvuti-telefoni-muude heade asjade temaatikaga, läheb ohutuleke põlema ning see ongi võib-olla oluline. Sest ei, teema "juudid" ei ole naljakas. Kui see midagi üldse on, siis ehk natuke kulunud. Hitler, kes kasutab telekat särgihoidjana, sest muud ta ei oska, võib-olla on natuke naljakas, vähemalt sellise visualiseeringuna, aga see ei ole see, mispärast seda raamatut lugema peaks. Ma ei hakka rääkima sellest, et ajalugu kordub, sest et kui lähtuda lineaarsest ajakäsitlusest, on see juba fundamentaalselt vale, aga küll väljendub ses enam kui hästi mõte kontekstist ja selle välisusest ning kuidas see mõjutab inimest mingi dimensioonidevahelise hustle'i puhul. Ning et kui seda isegi ei ole, siis äkki ikkagi on ja et selle kokkupõrkega oleks kõigest hoolimata vaja hakkama saada, ükskõik kui õudne see ka ei paistaks.
Kokkuvõttes oli päris vinge raamat. 4/5.
No comments:
Post a Comment