Viibisin hiljuti ühes hariduslikus kollektiivis, kus pidime kõigi muude ülesannete kõrval võtma end ka hetkeks kokku ning oma hingeelu visuaalse kahedimensioonilise kunsti kaudu väljendama. Ma ei hakka rääkima, kuidas lahendasin nimetatud kohustuse mina (kui pean siiski hilisema huvides mainima, et nautisin seda täiega) ning milline oli valminud tööde keskmine formaat, värvilahendus (valdavalt domineerisid siiski soojad toonid, sellest võiks juba täitsa midagi uut oletada) või sisu, kuid ühel pildil peatuksin siiski pikemalt. Seda sellepärast, et töö muutis eriliseks tekst, mis kattis umbes poole selle pinnast ning mis seisnes ühes hetkel tsiteerimatus ja üsna klišeelikus inglisekeelses lauses, mille sisu kõlas umbes nagu "Kui mul on eesmärk, siis lähen üle laipade, kuni olen pingutusest sama sinine kui need, kellele ma just hetk tagasi kontsaga näkku astusin."
Olgu, vormi poolest oli see lühike, lööv ja midagi sellist, mida ütleks mõni sigarikas ja hästiriietatud õnnestuja kuskil telesaates ning mida siis iga inimene oma igapäevaelus enese universaalse tõena kuulutada saab. Grammatiliselt lihtne, ideoloogiliselt rabav ja üks nendest lausetest, mille puhul teab automaatselt, et nii ongi. Sest eesmärki on vaja. Sest eesmärk on ainus, mis inimlooma kasvõi natukene liigutama paneb ning kui kui tegevust ei saa lõpptulemusena teisendada mingisse abstraktsesse lausesse või kokkuvõttesse, mis tegija haigelt grandioossesse valgusvihku viskab, on see kõik järelikult mõttetu, sest palka selle eest ei saa ning pole ka teiste elusid millegagi valgustada ning tegelikult võib siis selle üldse tegemata jätta.
Eesmärgid võivad üldsuse poolt aktsepteerituna jaguneda mitmesse kasti. Esimese ning kvantiteedilt suurima osa moodustavad nn projektipõhisuse alla kuuluvad eesmärgistatud tegevused, millest lokkab terve veebikeskkond koos kõikvõimalike pildi-ja postituspaikadega ning blogidega; klass kõrgemal asuvad new-age isetegevusraamatud ja muu selline ametlik kraam, aga iseloomustab neid kõiki üks ja seesama omadus - need kirjeldavad muidu tavalisi tegevusi, aga seda eriti eksklusiivse projekti nimetuse all. Õmblesin kleidi - projekt. Käisin loomade varjupaigas kasse toitmas - projekt. Puhastasin ära oma köögikapi - projekt. Ja nii edasi. Iseloomustab neid tavaliselt see, et tegevuse ümber toimunud bürokraatia on põhjalik, kuid mis ei näita mitte seda, kui sisukas see oli, vaid rohkem seda, kui väga tahtis subjekt saada juurde kas feimi või midagi sellist, millele saaks vajadusel tööintervjuul viidata. Ühest küljest on tegu muidugi erikujuga muidu nii levinud kujundiloomisest, sest nagu ka kätekreem muutub eriti ahvatlevaks, kui selle peal on epiteete täis inglisekeelne kiri, näeb ka muidu niru kleit välja parem, kui selle loomine on kaardistatud, pealkirjastatud, iga nurga alt üles pildistatud ning mille juurde on veel lisatud nii põhjalik tekst, et kui seda kaugelt vaadata, jääb mulje, et tegu on Uue Testamendi eriti kokkuhoidliku köitega. Aga lisaks tihedale kirjale on sinna pressitud ka normaalselt egoismi, rahulolu (enesega, mitte nende kassidega) ja kõiki muid inimlikke omadusi, mis selgitavad, miks Pinterest ja muud DIY-keskkonnad nii kuramuse populaarsed on.
Teise suurema osapoole moodustavad need nõndanimetatud kvaliteetsed ja olulisemad eesmärgid. Õigel ajahetkel mainitud kass või kleit võib anda inimesele küll šansi saada mingi vähe parem töökoht või kohting, aga olgem ausad - need asjad lähevad meelest ära ja ei saa loota, et mõni teda selle järgi meenutama jääb. Sest et kui isegi oma asjad pole meeles, siis kuidas saab veel jätta ruumi millelegi, millega sai hakkama keegi teine. Ja nii edasi. Loogiline mõttekäik dikteerib, et seega tuleb püstitada mingi suurem eesmärk, mille edukas täitmine jätab maha veel suurema märgi. Selliseks eesmärgiks on näiteks vanu häid kodanlikke traditsioone järgiv maja. Nagu eramaja. Normaalne ju, sest igaüks tahab maja. Või saada juhiks, keskastme juhiks näiteks. Hea palk ja puha. Läänelik tava näeb aga ette, et selleks, et kuskile ühiskondlikult heakskiidetud positsioonile jõuda, peab roppu vaeva nägema, olema aasta(kümne)id rakkes millegagi, millepärast inimene end iga päevaga aina rohkem vihkama hakkab, ning seda kõike selleks, et ärgata ühel hommikul üles ning avastada, et nüüd ollaksegi õnnelik. Ning järgmisel hetkel avastada, et kõik alluvad tahavad palka ja õigusi ning et maal on seina peal viltu ja auto summuti on leidnud just õige hetke, et alt ära kukkuda, ning et kogu olukorra krooniks on koerarajakas ukseliistu ära närinud. Ning et tegelikult õnne ei tulnud ja selle asemel, et olla eelneva kümne aasta jooksul igal hommikul ärganud ning teinud seda, mis päriselt ka meeltmööda on, avastatakse lihtsalt, et ebameeldiv teekond on ette võetud suuremas osas selleks, et saada hetkeline naudinguimpulss ning siis uuesti püramiidi kõige alumisele astmele kukkuda.
Kolmandasse tulpa lahterdaksin selle paradoksaalse erijuhtumi, mis on natuke mõlemat eelnevat, kuid ometigi kõige kasutum ning selleks on eesmärgipärane meheotsimine. See käib nii, et esmalt läbitakse põhjalik teooriakursus vastava kirjanduse abil, siis otsitakse sobiv ohver (nagu näiteks potentsiaalne riigijuht ja/või tallaalune), hakatakse talle seejärel eelnevate õpingute põhjal ligi ajama, kasutades muuhulgas taktikaid nagu "Stockmanni hakklihareklaami hääletoon", teaduslike katsete tulemusena väljaselgitatud avatud dekolteenööpide arvu ning eriti ilget salarelva nimetusega "õpitud abitus", mille rakendamist ükskõik millise meessoost olendi peal tuleks karistada surmanuhtlusega, sest hoolimata kõigest on ka mehed inimesed ning mitte ükski inimene ei vääri sellist kohtlemist. Protsessi projektiosa võib lugeda lõppenuks pärast ohvri kodustamist; seejärel algab pikk ja teise kategooriasse kuuluv säilitamisosa, kus kuluvad ära oskused kannatada ja püsida vaikselt püramiidi vundamendil, tehes siiski kindlaks, et endine ohver ja nüüdne kaaskannataja istub stabiilselt veelgi sügavamal mudas.
Lihtsalt teha midagi, mis meeldib. Mille protsessist osavõtmine on vaimselt stimuleeriv ja puha ning mis teeb elatavaks tänase, mitte hüpoteetilise homse. Sest see on päris kõva tunne.
Olgu, vormi poolest oli see lühike, lööv ja midagi sellist, mida ütleks mõni sigarikas ja hästiriietatud õnnestuja kuskil telesaates ning mida siis iga inimene oma igapäevaelus enese universaalse tõena kuulutada saab. Grammatiliselt lihtne, ideoloogiliselt rabav ja üks nendest lausetest, mille puhul teab automaatselt, et nii ongi. Sest eesmärki on vaja. Sest eesmärk on ainus, mis inimlooma kasvõi natukene liigutama paneb ning kui kui tegevust ei saa lõpptulemusena teisendada mingisse abstraktsesse lausesse või kokkuvõttesse, mis tegija haigelt grandioossesse valgusvihku viskab, on see kõik järelikult mõttetu, sest palka selle eest ei saa ning pole ka teiste elusid millegagi valgustada ning tegelikult võib siis selle üldse tegemata jätta.
Eesmärgid võivad üldsuse poolt aktsepteerituna jaguneda mitmesse kasti. Esimese ning kvantiteedilt suurima osa moodustavad nn projektipõhisuse alla kuuluvad eesmärgistatud tegevused, millest lokkab terve veebikeskkond koos kõikvõimalike pildi-ja postituspaikadega ning blogidega; klass kõrgemal asuvad new-age isetegevusraamatud ja muu selline ametlik kraam, aga iseloomustab neid kõiki üks ja seesama omadus - need kirjeldavad muidu tavalisi tegevusi, aga seda eriti eksklusiivse projekti nimetuse all. Õmblesin kleidi - projekt. Käisin loomade varjupaigas kasse toitmas - projekt. Puhastasin ära oma köögikapi - projekt. Ja nii edasi. Iseloomustab neid tavaliselt see, et tegevuse ümber toimunud bürokraatia on põhjalik, kuid mis ei näita mitte seda, kui sisukas see oli, vaid rohkem seda, kui väga tahtis subjekt saada juurde kas feimi või midagi sellist, millele saaks vajadusel tööintervjuul viidata. Ühest küljest on tegu muidugi erikujuga muidu nii levinud kujundiloomisest, sest nagu ka kätekreem muutub eriti ahvatlevaks, kui selle peal on epiteete täis inglisekeelne kiri, näeb ka muidu niru kleit välja parem, kui selle loomine on kaardistatud, pealkirjastatud, iga nurga alt üles pildistatud ning mille juurde on veel lisatud nii põhjalik tekst, et kui seda kaugelt vaadata, jääb mulje, et tegu on Uue Testamendi eriti kokkuhoidliku köitega. Aga lisaks tihedale kirjale on sinna pressitud ka normaalselt egoismi, rahulolu (enesega, mitte nende kassidega) ja kõiki muid inimlikke omadusi, mis selgitavad, miks Pinterest ja muud DIY-keskkonnad nii kuramuse populaarsed on.
Teise suurema osapoole moodustavad need nõndanimetatud kvaliteetsed ja olulisemad eesmärgid. Õigel ajahetkel mainitud kass või kleit võib anda inimesele küll šansi saada mingi vähe parem töökoht või kohting, aga olgem ausad - need asjad lähevad meelest ära ja ei saa loota, et mõni teda selle järgi meenutama jääb. Sest et kui isegi oma asjad pole meeles, siis kuidas saab veel jätta ruumi millelegi, millega sai hakkama keegi teine. Ja nii edasi. Loogiline mõttekäik dikteerib, et seega tuleb püstitada mingi suurem eesmärk, mille edukas täitmine jätab maha veel suurema märgi. Selliseks eesmärgiks on näiteks vanu häid kodanlikke traditsioone järgiv maja. Nagu eramaja. Normaalne ju, sest igaüks tahab maja. Või saada juhiks, keskastme juhiks näiteks. Hea palk ja puha. Läänelik tava näeb aga ette, et selleks, et kuskile ühiskondlikult heakskiidetud positsioonile jõuda, peab roppu vaeva nägema, olema aasta(kümne)id rakkes millegagi, millepärast inimene end iga päevaga aina rohkem vihkama hakkab, ning seda kõike selleks, et ärgata ühel hommikul üles ning avastada, et nüüd ollaksegi õnnelik. Ning järgmisel hetkel avastada, et kõik alluvad tahavad palka ja õigusi ning et maal on seina peal viltu ja auto summuti on leidnud just õige hetke, et alt ära kukkuda, ning et kogu olukorra krooniks on koerarajakas ukseliistu ära närinud. Ning et tegelikult õnne ei tulnud ja selle asemel, et olla eelneva kümne aasta jooksul igal hommikul ärganud ning teinud seda, mis päriselt ka meeltmööda on, avastatakse lihtsalt, et ebameeldiv teekond on ette võetud suuremas osas selleks, et saada hetkeline naudinguimpulss ning siis uuesti püramiidi kõige alumisele astmele kukkuda.
Kolmandasse tulpa lahterdaksin selle paradoksaalse erijuhtumi, mis on natuke mõlemat eelnevat, kuid ometigi kõige kasutum ning selleks on eesmärgipärane meheotsimine. See käib nii, et esmalt läbitakse põhjalik teooriakursus vastava kirjanduse abil, siis otsitakse sobiv ohver (nagu näiteks potentsiaalne riigijuht ja/või tallaalune), hakatakse talle seejärel eelnevate õpingute põhjal ligi ajama, kasutades muuhulgas taktikaid nagu "Stockmanni hakklihareklaami hääletoon", teaduslike katsete tulemusena väljaselgitatud avatud dekolteenööpide arvu ning eriti ilget salarelva nimetusega "õpitud abitus", mille rakendamist ükskõik millise meessoost olendi peal tuleks karistada surmanuhtlusega, sest hoolimata kõigest on ka mehed inimesed ning mitte ükski inimene ei vääri sellist kohtlemist. Protsessi projektiosa võib lugeda lõppenuks pärast ohvri kodustamist; seejärel algab pikk ja teise kategooriasse kuuluv säilitamisosa, kus kuluvad ära oskused kannatada ja püsida vaikselt püramiidi vundamendil, tehes siiski kindlaks, et endine ohver ja nüüdne kaaskannataja istub stabiilselt veelgi sügavamal mudas.
Lihtsalt teha midagi, mis meeldib. Mille protsessist osavõtmine on vaimselt stimuleeriv ja puha ning mis teeb elatavaks tänase, mitte hüpoteetilise homse. Sest see on päris kõva tunne.
No comments:
Post a Comment